7 sammu elusama eluni

Just selline pealkiri võlus mind juulikuu Anne & Stiilis, mida täna hommikul natuke lugeda jõudsin. Nimelt olen ma juba paar aastat üritanud elada oma elu selliselt, et keskenduda rohkem positiivsele kui negatiivsele ning mitte vinguda iga asja pärast, mida ma ise muuta ei saa.

Toon siinkohal ära artiklis toodud 7 sammu, milles on vähemalt minu arust oma tõetera sees.

1. Tunne rõõmu väikestest asjadest. Vaata lapsi ja loomi  - neilt on seda kõige lihtsam õppida. Kui palju rõõmu võib pakkuda lihtsalt jooksmine, hüppamine, kiikumine ja vees pladistamine! Leia üles oma sisemine laps, lase end vabaks ja tuleta meelde puhas rõõm lihtsatest ja pealtnäha mõttetutest tegevustest.
2. Mängi ja taasavasta oma loovus. Mängimine arendab nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt, oma kätega millegi tegemine aitab aga arendada aju lahenduste leidmise võimet. Lisaks on igasugused mängud suurepärane otsetee siin ja praegu olemise juurde, eriti kui keskendud protsessi nautimisele ega muretse tulemuste pärast.
3. Unista. Suvi on ideaalne aeg, et visata end murulapile või piknikutekile selili, vahtida pilvi ja mõte vabalt jooksma lasta. Ära sea endale piire - kui teoorial, et me loome mõtetega reaalsust, on tõepõhi all, võidad palju, kui ei, siis veedad lihtsalt paar meeldivat tundi magusate unelmate seltsis.
4. Ole avatud ja spontaanne. Kui keegi teeb sulle ahvatleva ettepaneku sel õhtul, kui sa oled plaaninud lugeda või tegeleda arvetega, ütle jah. Ütle üldse rohkem jah. Kohustused enamasti ootavad - nendega võib ka vihmastel ja jahedatel õhtutel tegeleda. Välja minemine, eriti veel poolvõõraste inimestega, võib küll vahel tähendada oma mugavustsoonist väljumist, aga sageli ka suuri võimalusi. Võõrad on sõbrad, keda me veel ei tunne.
5. Küsi, ja sulle antakse. Oma soovide sõnastamisest on palju kasu - kui sa tead üldjoontes, mida tahad, on palju lihtsam seda saavutada, hinnata, kas liigud õiges suunas, ning soovi täitumiseks väikesi samme astuda.
6. Ole kirglik. Tunne, et sa elad - kui vihastad ja tunded vajavad väljaelamist, siis loobi kasvõi taldrikuid, kui rõõmustad ja armastad, tee ka seda kirglikult. Kallista oma armsaid ja otsi tööülesandeid, mis silmad särama panevad. Mida suurem entusiasm, seda rohkem naudingut protsessist ja paremad tulemused igal alal.
7. Keskendu heale. Lihtne on kritiseerida, öelda, et see on pahasti ja teine halvasti, palju suurem kunst on leida head ja ilusat. Sa leiad alati seda, mida otsid - miks mitte otsida siis head? Maailma muudavad paremaks paigaks head inimesed ja julged visionäärid, mitte väikesed virisejad ja väiklased kritiseerijad.

Lõpetuseks tuli meelde üks hea ütlus, mis selle teemaga minu arust väga hästi sobib - "God, grant me the serenity to accept the things I cannot change, Courage to change the things I can, And wisdom to know the difference.".

Lilled täies ilus

Lõpuks ometi on minu freesiad hakanud vaikselt õitsema. Kevadel sai ostetud täidisõielisi freesiad erinevatest värvidest (valge, lilla, roosa, punane ja kollane) kokku vist 45 sibulat ning minu mäletamist tulid need kõik ka ilusasti üles. Ilmselgelt sai need aga liiga varakult toas potti pandud ning selleks ajaks kui nad said õue istutatud ning katteloori alla pandud olid nad hirmus pikaks veninud. Külmade ööde tulemusel muutsid lehed küll värvi ning korra isegi jõudsin enda peale kuri olla, et nüüd olen oma taimed ära külmetanud, aga lootsin, et ehk vähemalt sibulad peavad mullas vastu. Õite nägemise olin selleks ajaks täitsa maha matnud, kuid minu rõõmuks hakkasid nad paar nädalat tagasi õievarsi ajama ning nüüdseks on esimesed õied ka juba lahti. Lisaks sain ma Bakkeri kevadise tellimusega kingituseks 75 freesia tavalise õiega sibulat, mis said aprilli lõpus ka juba mulda pandud ning millest on kasvanud tõsiselt tugevad ja elujõulised taimed, lisaks on õied hoopis võimsamad. Tunduvalt tugevamad ja elujõulisemad kui need, mida sai kevadel ette kasvatatud. Järgmistel aastatel ei kasvata enam sibullilli toas ette vaid istutan maapinna üles soojenedes otse mulda ning jään õisi ootama.

Kevadise Bakkeri tellimusega tellisin endale ka 8 liiliat, erinevatest sortidest. Esimesed liiliad on nüüdseks ära õitsenud, 4 tükki on hetkel täies ilus ning 2 tükki on kohe-kohe lahti minemas. Üllatus oli aga suur kui kaks liiliat olid ilmselgelt ühest ja samast sordist. Värvi kohta ei ole midagi ette heita, aga tegelikult ju tahaks ikkagi saada lilli, mida tellid. Nüüd siis vahetame Bakkeriga e-maile ning üritame jõuda mingile lahendusele :). Liiliad ise sellised

Lisaks sai kevadel katsetatud tondipea seemnetega. Seemned said külvatud külvikasti veebruari lõpus ning ilmselgelt välja istutamise ajaks olid nad ennast igati pikaks venitanud ning taaskord tundus, et õigeid taimi neist vähemalt sel aastal ei saa. Aga ilmselt neile meeldib õues nii väga, et nad on ületanud minu igasugused ootused - taimed on suured ning täiesti õisi täis. Ja kui paki peal olev pilt mulle eriti muljet ei avaldanud, siis selle lille kohta võin öelda, et reaalses elus näeb ta miljon korda ilusam välja. Väga loodan, et ta jääb mu aeda kaunistama veel aastakümneteks.

Mai algul sai Juhani puukoolist ostetud üks Flammentanzi roniroos, mille istutasin aia äärde. Koju tuues oli tal lihtsalt 3 võrset püsti, mis aga üsna pea hakkasid lehepungi välja ajama. Suurt õiemerd ma temalt aga ei oodanud. Tundub aga, et üllatada suudavad eelkõige just need taimed, millelt sa suurt midagi ei oota/looda. Nimelt juuni alguses hakkas ta endale õiepungi kasvatama ning paar nädalat tagasi oli aia ääres tõsine õitemeri. Seda roosi õnneks ei armasta ka lehetäid seega on ta põhimõtteliselt hooldusvaba :). Matan tema lähedale ainult kõik oma koera väljaheited ning roos vohab mõnuga. Nüüdseks on ta otsustanud kasvatada veel 4 uut võrset, mis sooja sügise korral ehk uued õiepungad juba külge tekitab.

Minu esimene kirjutis

Hetkel ei julge veel lubada, et minust nüüd saabki korralik ning järjepidev blogija, aga vähemalt just nüüd ja praegu tunnen, et tahaks kuskile oma mõtted kirja panna. Eile õhtul kaalusin korra ka head "vanaaegset" pliiatsi ja kaustiku varianti, aga see tundus ikka väga ajast ning arust :).

See, mis mind tegelikult siia oma mõtteid ajendas kirja panema oli juurdlemine teemal kas me äkki pole juhuslikult ära kaotanud "last oma sees", kes meis kõigis siiski peaks elama (hoolimata meie vanusest). Nimelt rääkisin ma eile oma emaga, kes oli mu õelapsi valvamas. Keset kõnet kuulsin järsku kuidas ema hakkas lastega pahandama, et miks nad mängivad veega ning et nad teevad ennast poriseks. Paar aastat tagasi oleks mind see olukord täiesti külmaks jätnud, aga eile kriipis see miskipärast mu hinge. Nimelt tuli mulle meelde oma lapsepõlv, kus vihmaga käisime õues jooksmas ja mängimas, kui tänaval oli porilomp, siis oli ilmselgelt vaja sealt läbi joosta jne. Ehk siis lapsed on ju lapsed ning lõppude lõpuks on ju enamus asju siiski pestavad ja puhastatavad, eriti veel lapsed :). Kas me ei ürita äkki oma keskkonda, milles me elame liiga steriilseks teha? Miks me ei suuda meenutada oma lapsepõlve, kus me ise käitusime täpselt samamoodi? Hetkel jääb mulje nagu ei tohikski mustaks saada, sest siis ei saa enam puhtaks...

Kogu see olukord tekitas mu peas ühe mõtte teise järel. Paar aastat tagasi ma ei kannatanud ilma kinnasteta mullas askeldada (vahet pole kas siis lihtsalt lillepotis või aiamaal), sest mulle ei meeldinud "mustaks saada". Täna ei vahetaks ma seda mitte millegi vastu ning harv on juhus, kus ma panen kindad kätte enne kui näpud mulda pistan. Ja julgen väita, et olen hoopis roosam ja rõõmsam. Tunnen nagu oleks taaskord üles leidnud selle väikse lapse enda sees, kes jookseb vihmaga õues ringi ning saab mustaks, mõtlemata kas ja kuidas ennast pärast puhtaks saab. Maailm oli ju lapsepõlves hoopis roosam kui ta praegu on ning mulle isiklikult tundub, et küsimus ei olegi niivõrd selles, et me käime tööl ning me peame käituma täiskasvanutena, sest seda meilt ju oodatakse, vaid pigem selles, et me oleme ära kaotanud osa endast. Enamus meist (täiskasvanutest) on nii tõsised ning suurema osa ajast ainult porisevad, kui lapsed jooksevad suurema osa ajast rõõmsalt ringi ning naudivad elu.

Ma mäletan ülimalt hästi ca 15 aasta tagust aega, kui me käisime perega Viljandis. Mu vend, kes tol ajal oli umbes 33 aastat vana, mängis oma lastega lumesõda. See on siiani täiesti kustumatu mälestus. Ta oli nagu väike laps, kes oskas elust rõõmu tunda ning nautida seda täiel rinnal. Loodetavasti suudan ma olla oma venna sarnane ning millalgi mängin ma ka oma lapsega kas basseinis veega või siis talvel lumesõda ning ei loe väiksele lapsele moraali kuidas ta ei tohi ennast ära määrida ;)