Hetkel ei julge veel lubada, et minust nüüd saabki korralik ning järjepidev blogija, aga vähemalt just nüüd ja praegu tunnen, et tahaks kuskile oma mõtted kirja panna. Eile õhtul kaalusin korra ka head "vanaaegset" pliiatsi ja kaustiku varianti, aga see tundus ikka väga ajast ning arust :).
See, mis mind tegelikult siia oma mõtteid ajendas kirja panema oli juurdlemine teemal kas me äkki pole juhuslikult ära kaotanud "last oma sees", kes meis kõigis siiski peaks elama (hoolimata meie vanusest). Nimelt rääkisin ma eile oma emaga, kes oli mu õelapsi valvamas. Keset kõnet kuulsin järsku kuidas ema hakkas lastega pahandama, et miks nad mängivad veega ning et nad teevad ennast poriseks. Paar aastat tagasi oleks mind see olukord täiesti külmaks jätnud, aga eile kriipis see miskipärast mu hinge. Nimelt tuli mulle meelde oma lapsepõlv, kus vihmaga käisime õues jooksmas ja mängimas, kui tänaval oli porilomp, siis oli ilmselgelt vaja sealt läbi joosta jne. Ehk siis lapsed on ju lapsed ning lõppude lõpuks on ju enamus asju siiski pestavad ja puhastatavad, eriti veel lapsed :). Kas me ei ürita äkki oma keskkonda, milles me elame liiga steriilseks teha? Miks me ei suuda meenutada oma lapsepõlve, kus me ise käitusime täpselt samamoodi? Hetkel jääb mulje nagu ei tohikski mustaks saada, sest siis ei saa enam puhtaks...
Kogu see olukord tekitas mu peas ühe mõtte teise järel. Paar aastat tagasi ma ei kannatanud ilma kinnasteta mullas askeldada (vahet pole kas siis lihtsalt lillepotis või aiamaal), sest mulle ei meeldinud "mustaks saada". Täna ei vahetaks ma seda mitte millegi vastu ning harv on juhus, kus ma panen kindad kätte enne kui näpud mulda pistan. Ja julgen väita, et olen hoopis roosam ja rõõmsam. Tunnen nagu oleks taaskord üles leidnud selle väikse lapse enda sees, kes jookseb vihmaga õues ringi ning saab mustaks, mõtlemata kas ja kuidas ennast pärast puhtaks saab. Maailm oli ju lapsepõlves hoopis roosam kui ta praegu on ning mulle isiklikult tundub, et küsimus ei olegi niivõrd selles, et me käime tööl ning me peame käituma täiskasvanutena, sest seda meilt ju oodatakse, vaid pigem selles, et me oleme ära kaotanud osa endast. Enamus meist (täiskasvanutest) on nii tõsised ning suurema osa ajast ainult porisevad, kui lapsed jooksevad suurema osa ajast rõõmsalt ringi ning naudivad elu.
Ma mäletan ülimalt hästi ca 15 aasta tagust aega, kui me käisime perega Viljandis. Mu vend, kes tol ajal oli umbes 33 aastat vana, mängis oma lastega lumesõda. See on siiani täiesti kustumatu mälestus. Ta oli nagu väike laps, kes oskas elust rõõmu tunda ning nautida seda täiel rinnal. Loodetavasti suudan ma olla oma venna sarnane ning millalgi mängin ma ka oma lapsega kas basseinis veega või siis talvel lumesõda ning ei loe väiksele lapsele moraali kuidas ta ei tohi ennast ära määrida ;)
No comments:
Post a Comment