Minu 8 aastase saksa lambakoera võitlus lümfoomiga

Meie võitlus lümfoomiga

Jaanuaris 2016 dignoositi minu 8 aastasel saksa lambakoeral lümfoom. Ühel päeval peaks siin olema kirjas kogu meie läbikäidud tee - alates avastamisest kuni diagnoosini, sealt edasi keemiaravini ning kahjuks lõpuks ilmselt ka võitluse kaotamiseni (lugema peaks liikudes altpoolt ülespoole). Praegusel hetkel on algus veel ainult minu mälestustes, aga loodetavasti paari nädala jooksul jõuan ka alguse kirja panna.

Loodetavasti on kellelgi meie kirjapanekust kasu - kelle jaoks teadmine, et ta ei ole ainus, kes sellist asja läbi elab; kelle jaoks toetus (deja vu et keegi on tundnud täpselt neid samu tundeid) ning kelle jaoks kindlus, et kui vähegi finantsiliselt kannatab, siis tasub kindlasti keemiaraviga alustada (küll aga peate arvestama kõikide kuludega, muuhulgas sellega, et kui vaja, siis toidate oma koera kanafileega). See aeg, mis te juurde ostate on tõsine kvaliteetaeg!

Siin on aga üks suur aga - keemiaravi tasub teha AINULT juhul, kui koera tervis seda väga hästi kannatab. Meil oli 15 ilusat nädalat enne kui saabus iiveldus ja oksendamine. Ma ei ole kindel, et me oleks praeguses olukorras, kui iiveldus/oksendamine oleks saabunud esimestel nädalatel.

See kirjutis on ka meie suurimaks tänutäheks kogu Viimsi kliiniku personalile - eelkõige muidugi meie ihuarstile Kaiele, kes on kogu aeg meie jaoks olemas olnud ning muidugi suurepärastele õdedele, kes Bemmut alati kallistavad ja kaisutavad. Bemmu ei ole kunagi ühtegi loomakliinikut fännanud nii palju kui Viimsi kliinikut ja kogu personali. Isegi KURI, mis "sattus" Bemmu kaardile siis, kui me käisime seal füsioteraapias muudeti ühel hetkel õe poolt ära ning kirjutati "EI OLE KURI" :). Kui ma seda kommenteerisin, sain vastuseks - see oli lihtsalt nii ebaõiglane :). Aitäh teile teie kõigi panuse eest Bemmu tervisesse.

1. september 2016

Peaaegu 2 kuud on möödunud meie viimasest postitusest. Aeg on läinud kiiresti ning pidevate tõusude ja mõõnadega.

14. juuli oli siis Bemmu viimane keemiaseanss. Ilmselt hakkas Bemmu keha ikkagi vaikselt keemiale alla andma (tänane tunnetus), kuna taaskord oli peale keemiat Bemmul kehv olla - sõi vahelduva eduga ning reeglina sobis talle ainult kana.

Keemia tulemustega võis siiski rahule jääda - Bemmu oli roosa ja rõõmus ning lümfisõlmed (v.a. selle vasaku abaluu juures oleva lümfisõlme) olid endiselt normaalsuuruses. Seega lõpetasime keemia väga positiivsel noodil ning mitte ükski rakk minus ei osanud aimata, et umbes kuu hiljem seisan ma vastakuti elu ühe raskeima otsusega.

Peale keemiat võtsime meile antud ajast viimast - magasime hommikuti kaua, käisime peaaegu igapäevaselt jalutamas (ikka tavapärane 6 km ring) ning koerad said omavahel mürada. Kõik oli väga hästi - ainus, mis meenutas, et mul on haige koer, oli see suur lümf. Kuna aga kõik muud olid kontrolli all, siis suureks mureks põhjust ei olnud.

Ca 3 nädalat tagasi märkasin, et Bemmu lonkab pidevalt ehk meie parema tagumise käpa vigastus lõi korralikult välja. Natuke ka siis sellest teemast - nimelt 2 aastaselt diagnoositi Bemmul parema tagumise käpa kõhre kulumine. Käisime lausa Tartus näitamas kus arst teatas "kliiniline pilt on nii hull, et see koer ei tohiks üldse suuta liikuda, aga koera liikumist vaadates on tegemist nagu terve koeraga". Nagu võite arvata oli seda ühelt poolt väga hea kuulda - lihased tegid nii head tööd, et liiges ei andnud tunda aga teiselt poolt sain ma aru, et ühel päeval ei suuda lihased seda liigest enam nii palju toetada kui vaja.

Nüüd siis ilmselt oligi käes aeg, kus lihased enam liigest nii ilusasti toetada ei suutnud ning seetõttu hakkas liiges Bemmule igapäevaselt häda valmistama. Kellel on koer olnud, need teavad, et koerad reeglina meile oma valu välja ei näita. Õnneks Faddy käis oma hüperaktiivsusega piisavalt Bemmule närvidele, et Bemmu urises lõpuks juba pidevalt Faddy peale (ei lubatud magamistoa uksest ka kaugemale) ning see oli minu jaoks selge märk, et Bemmul on valud. Asi lõppes sellega, et panin 13. augustiks Bemmule Kaie juurde aja, et näidata nii meie lonkamist kui võtta nohu jaoks antibiootikumi (amoksiklav ei toiminud ning seetõttu mõtlesime, et võtame ninast proovi ja paneme uue antibiootikumi peale) ja arutada Kaiega eutanaasiat (jah, see oli esimene kord, kui ma reaalselt olin sunnitud kaaluma Bemmu magama panemist). Läksime kliinikusse ning mäletan siiani, et kohe kui Kaie tuppa astus puhkesin ma nutma - ma olin ilmselt nii mures, et nüüd ongi kõik (ma nimelt olen kõikidele oma loomadele lubanud, et kui neil on valus ja raske, siis hoolimata minu enda tunnetest. teen ma seda mis on neile parem). Kaie keeldus püssi põõsasse heitmast ning kirjutas meile välja päris korralikud valuvaigistid ning lisaks siis ka antibiootikumi nohu jaoks. See tähendas, et Bemmu sai 2 korda päevas 1 tableti Gabagammat (400 mg) ning lisaks 1 tableti Rimadyli. Tundus, et see võiks toimida. Kaie luges veel sõnad peale, et anna Gabagammale paar päeva aega, et mõjuma hakata.

Mingi aeg isegi oli tunne, et asi läks paremaks - lonkamine küll ei kadunud päris kunagi aga ta suutis meie jalutuskäigud ilusasti kaasa teha ning kadus ära ka Faddy peale urisemine (ehk ilmselt pidevalt valu ei olnud). Kuni ühel päeval tundus, et lonkamine on hullemaks muutunud - oli näha, et lisaks tagumisele  käpale lonkas ta ka esimest käppa (ei suutnud esimese hooga tuvastada kas vasakut või paremat). Lisaks lonkamisele oli näha, et Bemmu väsib jalutuskäikudel tunduvalt rohkem kui varem - pühapäevasel jalutuskäigul väsis ta kuskil 5 kilomeeetri peal selliselt, et mu süda tilkus verd teda selline vaadates - iga samm nõudis meeletu pingutuse. Kui koju jõudsime, sain aru, et asi on kehv ning küsisin Kaielt, et kas on veel miskit mis me teha saame - minu taluvuspiir hakkas kätte jõudma (ma teadsin, et ma ei suuda teda pikalt sellisena näha). Otsus oli, et tõstsime Gabagamma kogust - endise 2 tableti asemel sai ta alates esmaspäevast 3 tabletti päevas. Mõju pidi olema näha paari päevaga. Tegin endaga kokkuleppe, et annan Bemmule esmaspäeval ja teisipäeval rahu ehk ei mingit jalutamist enne kui lonkamine paremaks läheb. Teisispäeva õhtul hakkas mulle vaikselt kohale jõudma, et ilmselt pean tegema oma elu ühe raskeima otsuse - ta oli nii meeletult väsinud (ta läks õhtul kell 9 magama, hommikul käis korra väljas hädasid tegemas ning tuli uuesti tuppa magama, nädalavahetustel võis ta magada kella 11-ni). Varasemalt jooksis ta pidevalt aias ringi, mitte ei maganud pidevalt toas ehk oli aru saada, et Bemmu keha on väsinud.

Kolmapäeval kirjutasin lõpuks Kaiele ning ütlesin, et rohud ei anna meile sellist mõju kui oleks vaja (endiselt lonkas väga hullult) ning ma ei taha teda piinata ehk aeg on ta lasta vikerkaare taha, kus pole haigusi ega valu ning ta saab jälle joosta nii nagu noorena. Kaie reaktsioon oli - "ma usaldan sinu otsust ja ka tunnet ja ka Bemmut. Kui sa näed valu ja väsimust tema silmis ja me ei suuda aidata, siis see otsus on meeletu raske aga see on õige nii tema kui sinu suhtes". Leppisime kokku, et aitame Bemmu vikerkaare taha reede õhtupoolikul (saan siis Faddy jaoks 2 päeva olemas olla). Lisaks sai otustatud, et teeme seda kodus - Bemmu ei pea kuskile enam minema ning saab rahulikult jääda igavesse unne oma kodus. Lisaks oli minu jaoks oluline, et Faddy saaks Bemmu surnukeha pärast üle nuusutada - see reeglina aitab koeral teise koera kaotusega leppida.

Lisaks palus Kaie mul täna hommikul minna kliinikusse ning osta Tramadoli (järjekordne valuvaigisti), et teha tema olek võimalikult mugavaks. Kolmapäeva õhtul keeldus Bemmu oma rohtusid võtmast - Rimadyl, mida siiani ta krõbistas hea meelega võeti suhu ning sinna see jäigi (ei mingit närimist). See oli minu jaoks Bemmu viis öelda, et "aitab küll, ma rohkem enam ei jaksa". Hommikul ma enam Gabagammat talle ei andnudki ning andsin ainult 1 Rimadyli (et natukenegi valu vähendada).

Täna kliinikus öeldi Tramadoli annustamiseks 0,5 tabletti hommikul ja õhtul, Kaie ütles, et võin ka topelt koguse anda, et Bemmul olek võimalikult mugav. Õhtul koju jõudes tekkis korraks kahtlus, et kas ma teen eutanaasia puhul ikka õigesti - vabandasin ennast ütlustega "aga ta ju tuleb vastu" ja "ta ju liigub". 10 minutit hiljem nägin kui suurt pingutust see kõik nõudis - ta oli tohutult väsinud ning otsis taaskord lihtsalt mõnusat kohta kuhu magama keerata (igasugune püsti tõusmine ja istumine/lamamine nõudis meeletut pingutust). Tol hetlel otsustasin, et ma Bemmu pärast ei tohi sellega viivitada. Kodus andsin talle 1 tableti Tramadoli, kuid ka see valuvaigisti ei suuda valu lõplikult ära võtta - endiselt urises ta Faddy peale ning voodisse minnes ja pikali keerates vigises ta lausa minu juuresolekul (üks hullemaid tundeid, kui sa näed, et koeral on valus, aga sa ei saa mitte kuidagi teda aidata). Siis jõudis mulle kohale, et eutanaasia on ainus variant - ta pilk on valu ja väsimust täis ning sellist elu ma talle ei taha.

Ehk siis meil on jäänud veel viimased 10-11 tundi koos. Mu hing on seda kirjutades miljoniks tükiks ning on tunne, et see valu ei kao mitte kunagi. Ta on mu esimene puhtatõuline saksa lambakoer ning üks paremaid koeri, keda üldse soovida on võimalik. Ma täna veel ei suuda aduda kui raske homne päev tuleb, aga vähemalt jääb Bemmu alati oma koju. Ja ma tean, et kunagi (väga väga palju aega hiljem) on see valu tuhmunud ja meeles on ainult kõik need ilusad hetked.

7. juuli 2016

Natuke siis meie viimasest kahest päevast.

Teisipäeva õhtul oli siis Bemmu lõpuks valmis sööma veidi kanafileed - 3 korra peale jagatuna sõi ta ära ca 500 gr kanafileed, mis on suurepärane tulemus. Igaks juhuks kolmapäeva osas suuri ootusi ei hellitanud, kuid minu rõõmuks sõi ta hommikul ära uuesti ca 500 gr kana - äge! Õhtul sõime uuesti kana ning tekkis lootus, et ilmselt on kõige hullem nüüd möödas. Seega kolmapäeva jooksul sõi Bemmu ära ca 1 kilo kanafileed (tüüpilise saksa lambakoera toit, eksole :)) - minu jaoks oli oluline, et ta sööb ehk kui vaja, siis seda söömegi.

Täna hommikul alustasime jälle toore kanafileega, kuid peale 2 tükki loobus söömast. Jõudsin juba mõelda, et mis nüüd. Ei sobinud ka kodujuust. Järsku tekkis mõte kanafilee ära keeta - kuna keedetud kujul on seda kõige kergem seedida oli see väärt proovimist. Ja õnneks - keedetud kanafilee sobis suurepäraselt. Kuna meil oli kell 10 järjekordne keemiaravi seanss, siis olu hommikul aega talle vahelduva eduga veel toitu pakkuda - kokkuvõttes sõime enne keemiat ära veel ca 100 gr kodujuustu, 100 gr kiisueinet (kassi meil ei ole ehk Bemmu pärast hoiame kodus kassitoitu - desperate times calls for desperate measures) ning vahetult enne minekut pakkusin talle Faddy krõbinaid ning sõi paar peotäit ka neid - uskumatu, aga meie söögiisu hakkas lõpuks ometi normaliseeruma.

Ahjaa, alates teisipäeva õhtul on Bemmu saanud 2 korda päevas Cerucal'i ning jätkame seda veel vähemalt 3-4 päeva.

Kliinikusse jõudes läksime esimese asjana kaalu peale - tavapärane protseduur enne keemia algust, et Kaie saaks kogused välja arvutada, aga täna oli ka suur uudishimu. Kuna Bemmust oli nädalaga järgi jäänud ainult kont ja nahk (ma siiralt usun, et tänaval inimesed arvaks, et ma hoian oma koera lihtsalt näljas), siis huvitas mind ennast mis on saanud meie kaalust. Eile jalutamas käies mõtlesin endamisi, et kui kaalub 34 on hästi (ehk 6 kilo võrreldes meie maksimumiga - appi!), aga kartsin, et võib ka kaaluda ainult 32 või 33 kilo. Õnnes kõikus kaal 33,7 ja 34,4 vahel ehk siis kõige hullem ei olnudki aga nüüd on meil kõva töö ees kaalu tagasi saamisel 37-38 peale.

Natuke keemiaprotseduuridest ka - peale kaalul käimist võetakse meil kaelaveenist verd, et teha vereproov - siis selgub kas veri on piisavalt ilus keemia tegemiseks - kui mingid näitajad on kukkunud alla 1000 (Kaie teab - see pole minul veel pähe kulunud :)), siis ei tohi keemiat anda ning tuleb teha pausinädal. Õnneks oli kõik korras ja saime keemiaga edasi minna.
Järgmine etapp siis käppa kanüüli panemine - tänaseks on see meie jaoks täiesti rutiinne tegevus ning Bemmu ei tee teist nägugi kui õde tema käpa kallal askeldab (ma olen juba nädalaid rääkinud, et minu kohaolek ei ole üldse enam vajalik - panen Bemmule edaspidi sildi kaela ning saadan ise Viimsi kliinikusse). Kõige suurem huumor on see, et meie karvakasv on meeletult kiire - iga nädal pügatakse nii meie kaela kui käppa, et oleks võimalik üldse veeni leida - esimesed nädalad oli vaja pügada üle 2-3 nädala ehk siis vot kuidas keemia meile mõjub.
Täna oli siis Vincristine'i nädal ning siiani ei ole meil selle rohu osas mingeid kõrvalnähtusid olnud ja Bemmu on seda rohtu väga hästi talunud.
Kliinikust lahkused saime veel korralduse järgmine nädal kaaluda 36 kilo - lubasin, et oleme 38 :). Loodame, et on kuldne kesktee.
Summadest ka natuke - tänase seisuga on meil kulunud Bemmu ravi peale (alates uuringutest kuni toidulisanditeni) ca 3000 eurot, aga see ühine aeg, mis me oleme juurde saanud on väärt igat senti.

Peale keemiat koju tulles pakkusin Bemmule taaskord veidi kana ning samuti Faddy krõbinaid - kõik söödi ilusasti ära. Suurepärane, mu koera isu on peaaegu täielikult taastunud.

Õhtul sõime taaskord veidi Faddy krõbinaid (teadagi on kutsika krõbinates rasvasisaldus suurem kui täiskasvanud koera krõbinates ehk see on praegusel juhul vesi meie veskile), siis ca 150 gr kana, 150 gra kodujuustu ning sinna otsa veel ka mõned kanapallid. Hetkel tundub nagu mu koer ei oleks kunagi nii palju söönud kui praegu. Ehk kokkuvõtes on täna olnud üks väga hea päev :).

Loodetavasti nüüd saame nädala rahulikus tempos veeta.

5. juuli 2016

Peale eelmise neljapäeva keemiat jõudsid meieni esimest korda need kardetud ja palju räägitud keemaravi kõrvalmõjud. 

Kuna meie teise nädala plaanijärgne rohi (Cyclophosphamide) ei andnud meile loodetud tulemust, siis vahetas Kaie meie rohu välja ning uus rohi (Leukeran) tekitas meil reede õhtuks iivelduse. Kuna tol hetkel oli mul kodus olemas veel Cerucal'i (iiveldusvastane rohi), siis andsin selle Bemmule reede õhtul sisse ning ta sõi ilusasti.

Laupäevast alates läks aga mure üha suuremaks - kui Bemmu sõi, siis ta ka oksendas ehk miskit enam sees ei püsinud. Lõpuks otsustas mitte süüa - ilmselt lihtsalt kõik sees keeras, sõi rohtu ning jälle oksendas ehk kokkuvõttes puhastas organismi. Kuna koerad ikka teevad aeg-ajalt söömistes 1-2 päevaseid pause, siis tol hetkel ei olnud ma eriti mures. 

Pühapäeval aga jätkus sama teema - Bemmu keeldus söömast ning kui miskit sõi, siis kohe ka oksendas. Andsin talle uuesti 1 Cerucal'i, kuid sellest ei olnud tol hetkel mingit tolku. Käisime jalutamas ning koju jõudes jälle oksendas. Rahutus minu hinges kasvas - mu koer muutus päev-päevalt järjest kõhnemaks, kartsin lausa, et kui nii jätkub, siis kaalume järgmiseks keemiaravi seansiks kõigest 30 kilo (vahepeal olime peaaegu 40 kilo - Bemmu absoluutne kaalu maksimum). Pakkusin talle kõike - hakkliha, kanapihve, kodujuustu - mitte ühtegi asja ei võetud vastu. Rahustasin ennast ainult sellega, et alles 2 päev söömata ning midagi hullu ei tohiks olla (veider, kui pisikeste asjadega üritad ennast rahustada, eksole). 

Esmaspäev jätkus meil samas rütmis - hommikul Bemmu keeldus söömast ning mõtlesin, et las ta siis veel päeva olla. Õhtul olin juba päris mures - Bemmu ei olnud põhimõtteliselt 3 päeva söönud. Taaskord pakkusin talle kõike - praetud hakkliha (võttis 1 suutäie), kanapallid (keeldus söömast) ning kodujuustu (samuti keeldus söömast). Lõpuks - täiesti lootusetus olukorras tuli meelde, et mingi ajakirjaga tuli kaasa väike kiisueine proovipakk. Kiskusin selle lahti ning Bemmu näitas esimest korda 3 päeva jooksul huvi toidu vastu. Sõi selle kiiruga ära ning mina tormasin veel pool 11 õhtul poodi konserve ostma. Suutsin talle õhtul sisse sööta veel 150 grammise koerakonservi. Mu hing rõõmustas...

Kuni saabus täna hommikul järgmine reaalsus... Bemmu keeldus taaskord söömast, isegi koerakonservi, mis eile sobis. Andsin talle supilusikatäie mett ning see lõppes taaskord oksendamisega. Sel hetkel olin lootust kaotamas - kuidas teha koerale selgeks, et ta peab sööma (isegi kui see tähendab poole tunni pärast oksendamist) ning et see iiveldus ausõna läheb ühel hetkel mööda. Otsustasin kirjutada Kaiele (kes tegelikult oli puhkusel) ning küsida, et kas võime veel 2 päeva oodata või peaksin miskit tegema. Kaie ütles, et anna Cerucal'i. Kuna kodus ei olnud, siis Kaie organiseeris, et saan kliinikust vajaliku koguse tablette kätte (hetkel siis 5 ning leppisime kokku, et annan vajadusel 2 tükki päevas, aga kui piisab, siis võin 1-ga ka piirduda). Kuna Kaie ise oli rahulik - ütlesin ka, et Bemmu muidu roosa ja rõõmus ning temperatuur 38,2 (koera puhul ok), siis ilmselt ei näinud ta muretsemiseks põhjust. Mina aga kukkusin täielikult kokku - taaskord tõusetus küsimus, et kas nüüd ongi kõik ja mu koer ei sure mitte vähki, vaid nälga?! Appi, kuhu me oma võitlusega jõudnud olime.

Õhtul koju jõudes andsin esimese asjana Bemmule Cerucal'i ning kuna me pidime Faddyga kohe varsti trenni minema, siis hakkisin preemiaks kanapalle. Bemmu tuli uudistama, et mida ma lõigun (kas tõesti oli Bemmul lõpuks ometi söögiisu?). Pakkusin talle kanapalli tüki ning reaalsus virutas mulle vastu vahtimist - Bemmu keeldus kanapalli vastu võtmast. Oeh, jõudsin mõelda, et tagasi alguses. Järsku meenus, et ostsin eile Bemmu jaoks kanafileed (kana ja riis on teadupärast kõige kergemini seeditavad). Lõikasin Bemmule 1 tüki ning hoidsin hinge kinni... Uskumatu, aga ta sõi! Lõikasin veel teise ja siis kolmanda ja neljanda ning ta endiselt sõi. Rõõm täitis mu hinge, aga otsustasin, et teen pausi (kuna ta ikkagi ei olnud 3 päeva söönud, siis ei tahtnud magu kohe üle koormata). Aga umbes 150 grammi kana oli parem kui mitte miskit.

Peale trennist tulekut otsustasin, et pakun Bemmule ühe kanapalli tüki ning kuna ta selle ära sõi, siis andsin uuesti kana. Uskumatu, aga tal oli lõpuks ometi korralik isu - ta haaras toorest kanafileed sellise hooga nagu poleks kunagi süüa saanud (no peaaegu ju et ei olnudki :)). Kõike muud ta põhimõtteliselt keeldus endiselt söömast. Seega samm edasi - tänase päeva jooksul sõime lausa 450 grammi kana! (uskumatu mis võib olla su päeva parim osa - näha, et su koer sööb). Hingasin kergendatult, kuigi see ei ole veel kuidagi Bemmu päevane toidunorm, aga vähemalt ei oksendanud ta õhtul.

Paar päeva hoian Bemmut ilmselt nüüd kanafilee peal (et anda organismile kergelt seeditavat toitu) ning samuti vähemalt praegu 2 korda päevas annan ka Cerucal'i (vältimaks iiveldust ja oksendamist). Loodetavasti on Bemmul homseks iiveldus lõplikult kadunud ning taastunud enam-vähem tavapärane söögiisu. 

Kevad on vapustavalt ilus aeg!

Juba paar nädalat käin ma muudkui mööda hoovi ning jälgin oma taimi - kas kõik on ikka talve korralikult üle elanud ning kas miski hakkab juba õitsema. Paari nädalaga on looduses toimunud küll täiesti müstilised arengud - pungad lähevad iga päevaga järjest suuremaks ning mõningad asjad ka juba õitsevad. Alustame siis algusest :)

Maja serva istutatud krookused ja võrkiirised olid paar nädalat tagasi täies õies - nüüdseks ära õitsenud, ilmselgelt liiga soe juba nende jaoks :). Nüüd õitsevad seal peenras Kaufmanni tulbid. Vähemalt on aias juba selline värvilaik, mida vaadates hing rõõmsaks muutub. Sügisel lubasin naabrinaisele ka sibulaid anda. Eelmisel aastal ta ütles, et ta ei ole tegelikult üldse lilleinimene - pole aega ega tahtmist nendega pidevalt tegeleda, aga kui ta nägi nüüd mu peenart, millega ma pole mitte midagi peale eelmist sügist teinud, siis sai aru, et ega see lillede kasvatamine polegi nii hull.

Paar päeva tagasi ajas punane karukell oma esimese õie lahti. Lehti pole veel ollagi, aga õisi on küll hunnikuga näha. Eelmisel aastal, kui karukellad ostsin, siis otsustas minu väike saksa lambakoerakene seal veidike kaevandada. Tulemus oli see, et kõigi 3 karukella pealsed olid hävitatud ning 2 tükki olid oma kohtadelt kadunud. Ühe leidsin suhteliselt lähedalt üles, aga üks jäi tol hetkel kadunuks - käisin terve hoovi läbi ning mida polnud, oli karukell. Järgmine päev tuli tüüp sellega aga mulle otse vastu - karukell oli pallina suus. Istutasin selle ka siis ikkagi maha ning tundub, et kõik 3 on elu ja tervise juures - kõik kasvavad rõõmuga. Ja ka koer jäi täie elu ja tervise juurde :) - teatavasti on karukellad ju mürgised. Lõpp hea, kõik hea.

Talve kadudest nii palju, et kevadel ei tärganud ei mustsõstar ega ka mandlipuu. Eelmisel kevadel ostsin endale mustsõstra tüvel, mis aga mingil põhjusel sügiseks "otsad" andis. Sügisel lootsin, et ehk ikka tärkab kevadel, kuid kahjuks mitte, seega sai nüüd uus ostetud, loodetavasti peab see ilusasti vastu - pungad on küll vähemalt suured ja ilusad. Mandlipuul tundus olevat sama mure nagu mustsõstral - ühel hetkel läksid lehed lihtsalt pruuniks ning polnud midagi teha. Nüüd siis jahin endale uut mandlipuud - kui leiaks normaalse hinnaga, siis ostaks uue :) (50 euro eest ei raatsi seda kohe kuidagi osta). Sel aastal ostsin juurde ka ühe vaarika - uudissort Laszka, mille marjad peaks olema vähemalt 4 cm suured. Nüüd on mul siis 4 erinevat sorti vaarikaid ning eelmise aasta 3 vaarikat on ennast mõnuga sisse seadnud - uusi võsusid tuleb mõnuga. Eelmisel aastal ostetud maasikvaarikas tundub olevat ka eluga rahul ning uue koha omaks võtnud - võsusid oli päris palju näha. Selle eelis on, et vanad võsud ei jää kevadeks ellu ning igal aastal alustab kasvamist otsast peale - kannab marju ka ainult käesoleva aasta võrsetel. Eks paistab kui palju ma sel aastal sealt saaki saan. Igal juhul lubasin seda ka oma naabrinaisele anda - lasen võsudel veidi suuremaks kasvada ning siis lähen labidaga kallale.

Minu suurimaid üllatajaid oli deutsia, mis sai eelmisel aastal katsetuseks ostetud. Nimelt on igal pool räägitud muudkui kuidas deutsia on vägagi külmakartlik ning külmadel talvedel võib kuni lumepiirini tagasi külmuda. Tegelikult oli ka sel aastal ju vägagi külm ning ei olnud ka väga palju lund ja minu deutsia on täiesti tuule käes, seega olin veidikene tema pärast mures. Aga tundub, et ilmaaasjata - ta pole absoluutselt talvega tagasi külmunud, ka tipus on juba pungad näha. Seevastu roosid külmusid hoopis rohkem tagasi ning väidetavalt on roos külmakindlam kui deutsia. Tundub, et taimed elavad siiski oma elu ning aklimatiseeruvad päris hästi :).


Sel aastal sai ostetud ka kasvuhoone ning see ka kokku pandud. Mais ja viinamarjad on nüüdseks juba üle nädala seal veetnud, hetkel tundub, et ei ole suurt šokki saanud. Natuke küll muretsen, sest ca nädalakese lubab veel päeval jahedat ning öösel aeg-ajalt lausa öökülma. Eile igal juhul tõmbasin neile igaks juhuks katteloori peale ning tõenäoliselt seda enne pealt ära ei võtagi kui näha, et hakkab soojemaks minema. Tegelikult said pühapäeval kasvuhoonesse istutatud ka paprikad ja tomatid, aga eile otsustasin siiski uuesti pottidesse panna ning tuppa tuua. Kuna tomatid on juba täies õies ning paprikad ajavad õisi, siis oleksin ennast maa põhja kirunud, kui nad ühel hetkel külmast kanged oleks. Tõenäoliselt ootan nüüd mai keskpaigani ning siis istutan kasvuhoonesse ära kõik oma taimed - tomatid, paprikad, füüsalid ja arbuusid. Arbuusid tegelikult juba õitsevad toas ning isegi 1 väike arbuus on otsas, loodetavasti kannatavad veel selle paar nädalat toas ära.

Kevadel mulda pandud daalia sibulast on kasvanud juba pea meetrine taim - ei jõua kohe kuidagi ära oodata millal selle mulda saaks istutatud. Lisaks on mind tabanud tõsine daaliate haigus - kuna minu eelmise aasta daalia läks tohutult suureks ja ilusaks põõsaks, mis õitses väga rikkalikult kuni külmadeni, siis on nendest saanud ühed minu lemmiklilled. Sel aastal on mul neid siis nüüd 4 - üks peaks olema tumeroosa, üks kollase-valge kirju, üks lilla-valge kirju ning viimane ost oli punakas-must kaktusdaalia. Viimased 3 on pandud suht hiljuti mulda ning nemad alles pisikesed.

Kevadel sai ostetud Hansaplantist ka 4 fuksia beebitaime, mis praeguseks ajaks ajavad õienuppe. Kuna nemad on aga külma suhtes eriti tundlikud, siis ei saa neid veel õue viia. Loodetavasti paari nädala pärast saab nad juba maja ette üles riputada (siis ehk ka õied juba suured ning kohe-kohe lahti minemas).

Nädalavahetusel said pottidesse istutatud ka gladiooli (ca meetri kõrgused) ja kalla sibulad ning kanna risoomid. Peenrasse sai ära istutatud freesia, kaeralille, madala gladiooli (ca 50 cm kõrgused) ning lõhnava gladiooli sibulad. Osad sibulad on pärit eelmisest aastast, mis siis talve ilusasti üle elasid ning natuke sai ka juurde ostetud - nii igaks juhuks, et ikka õieilu ka näeks. Igal juhul ei jõua ma ära oodata kuni nad oma nina hakkavad mulla seest välja pistma. Veebruari lõpus külvatud võõrasemad said ka nädalavahetusel rõdukastidesse istutatud. Kuna taimed on hetkel veel väiksemad ning ei õitse, õitsevad nad tõenäoliselt sügiseni välja - eelmisel aastal võtsin võõrasemad rõdukastidest välja alles septembri alguses, sest kastid olid lihtsalt täiesti täis kasvanud ning oli pea võimatu neid korralikult seal kasta. Sel aastal istutasin neid kasti veidi vähem, seega ehk nad jätavad sel aastal endale ka veidi hingamisruumi :).

7 sammu elusama eluni

Just selline pealkiri võlus mind juulikuu Anne & Stiilis, mida täna hommikul natuke lugeda jõudsin. Nimelt olen ma juba paar aastat üritanud elada oma elu selliselt, et keskenduda rohkem positiivsele kui negatiivsele ning mitte vinguda iga asja pärast, mida ma ise muuta ei saa.

Toon siinkohal ära artiklis toodud 7 sammu, milles on vähemalt minu arust oma tõetera sees.

1. Tunne rõõmu väikestest asjadest. Vaata lapsi ja loomi  - neilt on seda kõige lihtsam õppida. Kui palju rõõmu võib pakkuda lihtsalt jooksmine, hüppamine, kiikumine ja vees pladistamine! Leia üles oma sisemine laps, lase end vabaks ja tuleta meelde puhas rõõm lihtsatest ja pealtnäha mõttetutest tegevustest.
2. Mängi ja taasavasta oma loovus. Mängimine arendab nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt, oma kätega millegi tegemine aitab aga arendada aju lahenduste leidmise võimet. Lisaks on igasugused mängud suurepärane otsetee siin ja praegu olemise juurde, eriti kui keskendud protsessi nautimisele ega muretse tulemuste pärast.
3. Unista. Suvi on ideaalne aeg, et visata end murulapile või piknikutekile selili, vahtida pilvi ja mõte vabalt jooksma lasta. Ära sea endale piire - kui teoorial, et me loome mõtetega reaalsust, on tõepõhi all, võidad palju, kui ei, siis veedad lihtsalt paar meeldivat tundi magusate unelmate seltsis.
4. Ole avatud ja spontaanne. Kui keegi teeb sulle ahvatleva ettepaneku sel õhtul, kui sa oled plaaninud lugeda või tegeleda arvetega, ütle jah. Ütle üldse rohkem jah. Kohustused enamasti ootavad - nendega võib ka vihmastel ja jahedatel õhtutel tegeleda. Välja minemine, eriti veel poolvõõraste inimestega, võib küll vahel tähendada oma mugavustsoonist väljumist, aga sageli ka suuri võimalusi. Võõrad on sõbrad, keda me veel ei tunne.
5. Küsi, ja sulle antakse. Oma soovide sõnastamisest on palju kasu - kui sa tead üldjoontes, mida tahad, on palju lihtsam seda saavutada, hinnata, kas liigud õiges suunas, ning soovi täitumiseks väikesi samme astuda.
6. Ole kirglik. Tunne, et sa elad - kui vihastad ja tunded vajavad väljaelamist, siis loobi kasvõi taldrikuid, kui rõõmustad ja armastad, tee ka seda kirglikult. Kallista oma armsaid ja otsi tööülesandeid, mis silmad särama panevad. Mida suurem entusiasm, seda rohkem naudingut protsessist ja paremad tulemused igal alal.
7. Keskendu heale. Lihtne on kritiseerida, öelda, et see on pahasti ja teine halvasti, palju suurem kunst on leida head ja ilusat. Sa leiad alati seda, mida otsid - miks mitte otsida siis head? Maailma muudavad paremaks paigaks head inimesed ja julged visionäärid, mitte väikesed virisejad ja väiklased kritiseerijad.

Lõpetuseks tuli meelde üks hea ütlus, mis selle teemaga minu arust väga hästi sobib - "God, grant me the serenity to accept the things I cannot change, Courage to change the things I can, And wisdom to know the difference.".

Lilled täies ilus

Lõpuks ometi on minu freesiad hakanud vaikselt õitsema. Kevadel sai ostetud täidisõielisi freesiad erinevatest värvidest (valge, lilla, roosa, punane ja kollane) kokku vist 45 sibulat ning minu mäletamist tulid need kõik ka ilusasti üles. Ilmselgelt sai need aga liiga varakult toas potti pandud ning selleks ajaks kui nad said õue istutatud ning katteloori alla pandud olid nad hirmus pikaks veninud. Külmade ööde tulemusel muutsid lehed küll värvi ning korra isegi jõudsin enda peale kuri olla, et nüüd olen oma taimed ära külmetanud, aga lootsin, et ehk vähemalt sibulad peavad mullas vastu. Õite nägemise olin selleks ajaks täitsa maha matnud, kuid minu rõõmuks hakkasid nad paar nädalat tagasi õievarsi ajama ning nüüdseks on esimesed õied ka juba lahti. Lisaks sain ma Bakkeri kevadise tellimusega kingituseks 75 freesia tavalise õiega sibulat, mis said aprilli lõpus ka juba mulda pandud ning millest on kasvanud tõsiselt tugevad ja elujõulised taimed, lisaks on õied hoopis võimsamad. Tunduvalt tugevamad ja elujõulisemad kui need, mida sai kevadel ette kasvatatud. Järgmistel aastatel ei kasvata enam sibullilli toas ette vaid istutan maapinna üles soojenedes otse mulda ning jään õisi ootama.

Kevadise Bakkeri tellimusega tellisin endale ka 8 liiliat, erinevatest sortidest. Esimesed liiliad on nüüdseks ära õitsenud, 4 tükki on hetkel täies ilus ning 2 tükki on kohe-kohe lahti minemas. Üllatus oli aga suur kui kaks liiliat olid ilmselgelt ühest ja samast sordist. Värvi kohta ei ole midagi ette heita, aga tegelikult ju tahaks ikkagi saada lilli, mida tellid. Nüüd siis vahetame Bakkeriga e-maile ning üritame jõuda mingile lahendusele :). Liiliad ise sellised

Lisaks sai kevadel katsetatud tondipea seemnetega. Seemned said külvatud külvikasti veebruari lõpus ning ilmselgelt välja istutamise ajaks olid nad ennast igati pikaks venitanud ning taaskord tundus, et õigeid taimi neist vähemalt sel aastal ei saa. Aga ilmselt neile meeldib õues nii väga, et nad on ületanud minu igasugused ootused - taimed on suured ning täiesti õisi täis. Ja kui paki peal olev pilt mulle eriti muljet ei avaldanud, siis selle lille kohta võin öelda, et reaalses elus näeb ta miljon korda ilusam välja. Väga loodan, et ta jääb mu aeda kaunistama veel aastakümneteks.

Mai algul sai Juhani puukoolist ostetud üks Flammentanzi roniroos, mille istutasin aia äärde. Koju tuues oli tal lihtsalt 3 võrset püsti, mis aga üsna pea hakkasid lehepungi välja ajama. Suurt õiemerd ma temalt aga ei oodanud. Tundub aga, et üllatada suudavad eelkõige just need taimed, millelt sa suurt midagi ei oota/looda. Nimelt juuni alguses hakkas ta endale õiepungi kasvatama ning paar nädalat tagasi oli aia ääres tõsine õitemeri. Seda roosi õnneks ei armasta ka lehetäid seega on ta põhimõtteliselt hooldusvaba :). Matan tema lähedale ainult kõik oma koera väljaheited ning roos vohab mõnuga. Nüüdseks on ta otsustanud kasvatada veel 4 uut võrset, mis sooja sügise korral ehk uued õiepungad juba külge tekitab.

Minu esimene kirjutis

Hetkel ei julge veel lubada, et minust nüüd saabki korralik ning järjepidev blogija, aga vähemalt just nüüd ja praegu tunnen, et tahaks kuskile oma mõtted kirja panna. Eile õhtul kaalusin korra ka head "vanaaegset" pliiatsi ja kaustiku varianti, aga see tundus ikka väga ajast ning arust :).

See, mis mind tegelikult siia oma mõtteid ajendas kirja panema oli juurdlemine teemal kas me äkki pole juhuslikult ära kaotanud "last oma sees", kes meis kõigis siiski peaks elama (hoolimata meie vanusest). Nimelt rääkisin ma eile oma emaga, kes oli mu õelapsi valvamas. Keset kõnet kuulsin järsku kuidas ema hakkas lastega pahandama, et miks nad mängivad veega ning et nad teevad ennast poriseks. Paar aastat tagasi oleks mind see olukord täiesti külmaks jätnud, aga eile kriipis see miskipärast mu hinge. Nimelt tuli mulle meelde oma lapsepõlv, kus vihmaga käisime õues jooksmas ja mängimas, kui tänaval oli porilomp, siis oli ilmselgelt vaja sealt läbi joosta jne. Ehk siis lapsed on ju lapsed ning lõppude lõpuks on ju enamus asju siiski pestavad ja puhastatavad, eriti veel lapsed :). Kas me ei ürita äkki oma keskkonda, milles me elame liiga steriilseks teha? Miks me ei suuda meenutada oma lapsepõlve, kus me ise käitusime täpselt samamoodi? Hetkel jääb mulje nagu ei tohikski mustaks saada, sest siis ei saa enam puhtaks...

Kogu see olukord tekitas mu peas ühe mõtte teise järel. Paar aastat tagasi ma ei kannatanud ilma kinnasteta mullas askeldada (vahet pole kas siis lihtsalt lillepotis või aiamaal), sest mulle ei meeldinud "mustaks saada". Täna ei vahetaks ma seda mitte millegi vastu ning harv on juhus, kus ma panen kindad kätte enne kui näpud mulda pistan. Ja julgen väita, et olen hoopis roosam ja rõõmsam. Tunnen nagu oleks taaskord üles leidnud selle väikse lapse enda sees, kes jookseb vihmaga õues ringi ning saab mustaks, mõtlemata kas ja kuidas ennast pärast puhtaks saab. Maailm oli ju lapsepõlves hoopis roosam kui ta praegu on ning mulle isiklikult tundub, et küsimus ei olegi niivõrd selles, et me käime tööl ning me peame käituma täiskasvanutena, sest seda meilt ju oodatakse, vaid pigem selles, et me oleme ära kaotanud osa endast. Enamus meist (täiskasvanutest) on nii tõsised ning suurema osa ajast ainult porisevad, kui lapsed jooksevad suurema osa ajast rõõmsalt ringi ning naudivad elu.

Ma mäletan ülimalt hästi ca 15 aasta tagust aega, kui me käisime perega Viljandis. Mu vend, kes tol ajal oli umbes 33 aastat vana, mängis oma lastega lumesõda. See on siiani täiesti kustumatu mälestus. Ta oli nagu väike laps, kes oskas elust rõõmu tunda ning nautida seda täiel rinnal. Loodetavasti suudan ma olla oma venna sarnane ning millalgi mängin ma ka oma lapsega kas basseinis veega või siis talvel lumesõda ning ei loe väiksele lapsele moraali kuidas ta ei tohi ennast ära määrida ;)